© Bauhaus-Universität Weimar, Fotograf: Tobias Adam

100 AASTAT BAUHAUSI

Bauhaus asutati Weimaris 1919. aasta aprillis. Selle eelkäijad olid Grand Ducal Art School, mille rajas Saxe-Weimar-Eisenachi suurhertsog Charles Alexander 1860. aastal ja Grand Ducal Vocational Arts School, mis asutati 1907. aastal. Nende direktor, Belgia maalikunstnik, arhitekt ja sisekujundaja Henry van de Velde projekteeris kaks peahoonet, mis on siiani ülikooli koduks. Kui Van de Velde oli sunnitud Saksamaalt lahkuma Esimese maailmasõja ajal, nimetas ta oma järeltulijaks arhitekti Walter Gropiuse. Viimane pani omakorda aluse uuele kunstikoolile pärast sõda. Bauhaus jäi Weimari kuni 1925. aastani, mil see kolis Dessausse ja seda peamiselt poliitilistel põhjustel: Weimari natsionalistlikus õhkkonnas suurenesid rünnakud rahvusvahelise suunitlusega reformimeelse kooli ning selle eneseteadlike õpetajate, radikaalsete ideede ja innovaatiliste õpetamismeetodite vastu.

Weimarisse jäi ainult 1926. aastal rajatud ehituskool. SDV ajal sai sellest Arhitektuuri ja Tsiviilehituse Ülikool. Seda laiendati pärast Berliini müüri langemist 1980-90ndatel ning 1996. aastal rajati Bauhaus-Universität Weimar. Oma nelja teaduskonnaga, milleks olid arhitektuur ja urbanistika, tsiviilehitus, kunst ja disain ning meedia, keskendus uus ülikool tasakaalule ja koostööle: kui mitmekesisus ja distsiplinaarne edukus moodustavad vundamendi, siis ühised huvid ja interdistsiplinaarne koostöö defineerivad fookuse ning visiooni.

Mis teeb ajaloolise Bauhausi nii eriliseks ja miks on see nüüdisajal oluline praeguse Bauhaus-Universität Weimari vaatevinklist?

© Bauhaus-Universität Weimar, Fotograf: Tobias Adam

IDEED

Kuigi nimetus „Bauhaus“ viitab sõnale „Bauhütten“ – meistrite gildid, mis töötasid üheskoos suurte gooti katedraalide ehitamisel keskajal – ei vaadanud Bauhausi loojad kindlasti kordagi minevikku. Pigem oli nende eesmärgiks uus ja radikaalne algus. Mõned tulid Lebensreformi sotsiaalsest liikumisest (mis tähendabki elureformi) sajandivahetusel või olid varem kuulunud Saksa Käsitöömeistrite Ühendusse (Deutscher Werkbund) enne Esimest maailmasõda just nagu Gropiuski. See kunstnike, arhitektide, disainerite ja ettevõtjate liit püüdis lepitada käsitööd ja tööstust ning täiustada mehaanilist tootmist kunstimeisterlikkuse kaudu. Pärast Esimest maailmasõda tegutsesid paljud neist aktiivselt Tööliste Kunstinõukogus (Arbeitsrat für Kunst). Kunstnikud püüdsid liidu abil nõukogudega ühendust leida. Nad lootsid, et neil on võimalik panustada poliitika ja kultuuri reorganiseerimisse Saksamaal, töötades tolle aja sotsiaalsete küsimuste lahendamise kallal.

Arhitektuuri ja kunsti ei peetud ainult sotsiaalse poliitika vahenditeks, vaid ka uue alguse loojateks. Eesmärk oli reformeeritud ühiskond, mis ületab kuristiku kapitalismi ja sõjajärgse vaesuse vahel ning avastab kogukonnatunnetuse – näiteks uute projekteeritud ideaallinnade kaudu. Kõik ametid ja teadusharud, tehnikud, oskusmeistrid, kunstnikud ning arhitektid peaksid tegema koostööd niinimetatud „Gesamtkunstwerk’i“ (st ühendkunstiteose) nimel.

© Bauhaus-Universität Dessau, Fotograf: Bartłomiej Podkowa

ISIKSUSED

1919. aasta Bauhausi kujundasid isiksused ning see tahtis omakorda isiksusi kujundada. Lisaks tehnikatele õpetati seal puusepatööd, kudumist, pottsepatööd, metallitööd, seinamaali, klaasivärvimist ja palju muud. Üle kõige aga õpetati tolle aja teemadesse suhtumist. Kuidas inimesed kui sotsiaalsed olevused saavad oma keskkonda ja kooseksisteerimist masinate ajastul ümber kujundada, kuidas luua uut sisu ning edasi anda väärtusi ja sotsiaalset sidusust, mis on saavutatud läbi vormi ja stiili – need olid mõned küsimused, millele Bauhausi meistrid end pühendasid.

Siin töötas ebatavaline disainerite ja kunstnike kooslus. Alates Gropiusest endast, kes direktori ja arhitektina pooldas modernismi, kuni Lyonel Feiningeri, Walter Kandinsky, Oskar Schlemmeri ning Paul Klee ja lõpetades maalikunstniku Johannes Itteniga, kes oli just modernismile selja pööranud, et otsida inspiratsiooni Kaug-Ida ideedest. Sarnaselt muude selle aja radikaalsete reformimeelsete liikumistega tahtsid Bauhausi õpetajad tegelikult luua „Neuer Mensch’i“ (sõnasõnalt „uut olendit“) – täpsemalt inimtüübi, kes suudaks üle elada modernse aja tingimused.

TÖÖ

Bauhaus ei tegelenud mitte ainult käsitöö, kunsti ja tööstuse lepitamisega, vaid ka igapäevase elu, ehitiste, mööbli ja igapäevaste esemete objektiivse funktsionaalse disainiga. Vorm peaks vastama funktsioonile, kaunistusi tuleb vältida ja selle asemel leida sihtotstarbeline disainilahendus. Esialgu peeti seda harva kaubanduslikult kasulikuks. Siiski on mõned Bauhausile omistatud tööd, näiteks Wagenfeldi laualamp ja konsooltool, saanud nüüdseks tuntuks ning neid täiendatakse ja toodetakse sageli. Nii on need edasi elanud ja leidnud koha igapäevases kultuuris – kaasajal ja üle kogu maailma. Sest Bauhausist sai riikidevaheline mudel kahe sõja vahelisel perioodil.

Nii mitmedki Bauhausi esindajad olid sunnitud Saksamaalt lahkuma, kui natsionaalsotsialism pääses 1933. aastal võimule. Nende ideed ja tööd liikusid koos nendega üle maailma, neist haarati kinni ja kasutati erinevates olukordades ja teistes paikades, kust need aga jällegi mõjutasid Saksamaad ja Weimari.

ASUKOHAD

Bauhausi asutamine on lahutamatult seotud nii Weimari linna kui ka Henry van de Velde hoonetega, mis tänapäeval on maailma kultuuripärandi osaks. Uued kihid on avaldanud ülimat mõju nii Weimaris kui ülikoolihoonetes alates 1919. aastast ja klassitsismi linn on arenenud modernseks linnaks. See hõlmab nii Saksamaa rahvuskogu kokkukutsumist 1919. aasta veebruaris, Kolmanda Reichi ajal ehitatud „Gauforumit“, mis ei ole tänaseni valmis ning hooneid Saksa DV ajast (eelkõige Jakobsplani ühiselamut, mille hüüdnimi on Lange Jakob) ja lisaks vastasseisu lähedalasuva Buchenwaldi koonduslaagri ning vastuolulise Buchenwaldi memoriaaliga.

Mida tähendab selline minevik Bauhaus-Universität Weimari jaoks tänapäeval? Ülikool esindab ka terviklikku ja radikaalset tänapäeva ühiskonda, professionaalset ja interdistsiplinaarset koostööd, kohalikke juuri ja rahvusvahelist avatust, ajaloolist teadlikkust ja jätkuvaid uusi alguseid ning soovi uurida, õppida ja kujundada. Nüüd ei usu me enam „Gesamtkunstwerki“ (ühendkunstiteose) lubadustesse ega „Neuer Mencsh’i“ (uue olendi) loomisesse. Sellest hoolimata jääb Bauhaus-Universität Weimar ka tänapäeval pühendunuks ajaloolise Bauhausi julgusele ning radikaalsusele. See jätkab ajaloo kirjutamist ennast kordamata Bauhausi sünnipaigas, võttes oleviku omaks.

INSTALACJA

Kliknij aby znaleźć instalatora, który zadba o dobór i instalację grzejników.

ZNAJDŹ INSTALATORA

ZRÓB TO SAM

Samodzielnie skorzystaj z kalkulatora mocy grzewczej i konfiguratora doboru grzejników.

DOBIERZ GRZEJNIK

GRZEJNIKI SĄ OBJĘTE 10-CIO LETNIĄ GWARANCJĄ